Tervislikud eesti toiduõlid

Võimalikud vahendid trans-rasvhapete tarbimise käsitlemiseks

Peamised võimalikud vahendid trans-rasvhapete tarbimise vähendamiseks ELis on muuta trans-rasvhapete sisalduse märkimine ELi tasandil kohustuslikuks,[1] näha ELi õigusaktiga ette piirnormid trans-rasvhapete sisaldusele toitudes,[2] sõlmida ELi tasandil vabatahtlikud kokkulepped trans-rasvhapete sisalduse vähendamiseks toiduainetes ja toitumises või koostada ELi suunised riiklike piirnormide kehtestamiseks trans-rasvhapete sisaldusele toitudes. Teise võimalusena võib meetmete võtmise jätta riiklikule tasandile ja/või kasutada trans-rasvhapete vähendamiseks vabatahtlikke samme[3].

Kehtivate õigusnormide kohaselt saavad tarbijad järeldada koostisainete märgistusest, kas toode sisaldab osaliselt hüdrogeenitud õlisid ja kas toode võib seega sisaldada tööstuslikke trans-rasvhappeid. See aga ei võimalda täpselt hinnata tegelikku trans-rasvhapete sisaldust ja on kasutatav üksnes pakendatud toitude puhul. Lisaks sõltub mõju tarbijakäitumisele lõppkokkuvõttes tarbija arusaamisest (mis praegu on kesine) trans-rasvhapetest tulenevatest ohtudest ning erinevusest osaliselt ja täielikult hüdrogeenitud õlide vahel.

Liikmesriikide eraldi tegutsemine võib loomulikult vähendada trans-rasvhapete tarbitavat kogust, kuid sellega kaasneb mitmesuguste eeskirjade kogumi tekkimise risk, mis võib takistada ühtse turu tõrgeteta toimimist.

Üldised kaalutlused

Enne kui vaadelda võimalikke vahendeid trans-rasvhapete tarbimise vähendamiseks ELis, tasub märkida, et olemasolevate tõendite kohaselt näivad kõik kasutatavad trans-rasvhapete vähendamise strateegiad olevat seotud toiduainetes sisalduvate trans-rasvhapete taseme olulise vähendamisega[4]. Eelkõige on täheldatud, et „riiklikud ja kohalikud keelud olid trans-rasvhapete toiduainetest kõrvaldamisel kõige tõhusamad, samas kui trans-rasvhappeid käsitlev kohustuslik märgistus ja vabatahtlikud trans-rasvhapete piirnormid olid edukad eri ulatuses, mis sõltus suuresti toidukategooriast” 31.

Austria ja Taani on jälginud trans-rasvhapete sisaldust toiduainetes piiravate riiklike õigusaktide nõuete täitmist. Austria teatas, et 2011. ja 2013. aastal ei leitud tooteid, mis oleksid ületanud 2009. aastal sätestatud piirnormi. Taani teatas, et head nõuetele vastavust märgati peatselt pärast nõuete kehtestamist ning täheldatud on vaid üksikuid normiületusi, mis enamasti on olnud seotud väljaspool Taanit toodetud toiduainetega. Keskmine tööstuslike trans-rasvhapete tarbitav kogus Taanis on väga väike, hinnanguliselt jääb see pärast õigusakti vastuvõtmist vahemikku 0,01–0,03 g päeva kohta2.

Praeguses etapis on siiski vähe kogemustel põhinevaid tõendeid selle kohta, kuidas toidus sisalduvate trans-rasvhapete taseme vähendamiseks maailmas võetud meetmed on mõjutanud tervisetulemusi. Mõnes Põhja-Ameerika uuringus on leitud seoseid trans-rasvhappeid käsitleva kohustusliku märgistuse kehtestamise ja plasmas sisalduvate trans-rasvhapete (samuti madala tihedusega lipoproteiini kolesterooli (LDL-kolesterooli) ja muude verenäitajate) või rinnapiimas sisalduvate trans-rasvhapete madalamate tasemete vahel[5],[6]. Modelleerimisuuringutega on hinnatud toiduga saadavate trans-rasvhapete vähendamise mõju südamehaigustesse haigestumusele ja nendega seotud suremusele, sõltumata võetud meetmetest. Ühendkuningriigis tehtud uuringu järgi võib elanike tarbitavate trans-rasvhapete koguse vähendamine 0,5–0,8 % võrra päevasest energiakogusest vähendada Ühendkuningriigis südamehaigusega seotud surmajuhtumeid ligikaudu 3500–4700 võrra aastas[7]. USAs oleks trans-rasvhapete osakaalu vähendamisel päevasest energiakogusest 0,64 % võrra kahe eri stsenaariumi järgi hinnanguliselt järgmised kulud ja võimalikud tervisemõjud: sellega hoitaks aastas ära keskmiselt 15 000–58 000 südamehaiguse juhtu, mis moodustab ligikaudu 1,2–4,5 % kõigist südamehaiguse juhtudest USAs, ning 5000–15 000 südamehaigusega seotud surmajuhtumit, mis moodustab ligikaudu 1,5–4,4 % kõigist südamehaigusega seotud surmajuhtumitest USAs[8].

Seejuures tuleb meeles pidada, et trans-rasvhapete tarbitava kogusega seotud lõplikud mõjud (ja tervisetulemused) sõltuvad lisaks teatavatest taustteguritest, eelkõige järgmistest:

  • elanike toitumisalane teadlikkus;
  • Euroopa eri elanikkonnarühmade toitumisharjumused (erinevad traditsioonid, erinev tundlikkus hinnataseme suhtes jms);
  • mäletsejalistelt pärit trans-rasvhapete tarbimise tase (piima- ja muud mäletsejalistelt saadud tooted, mis on osa tasakaalustatud toitumisest);
  • viis, kuidas on toitude koostist tööstuslike trans-rasvhapete vähendamiseks võimalik muuta ja kuidas seda tehakse. Tagamaks, et pärast koostise muutmist on tegu tervislikuma toiduvalikuga, tuleb arvesse võtta muudetud koostisega toote tervikprofiili. Näiteks tekitab muret asjaolu, et koostise muutmine trans-rasvhapete vähendamiseks võib kaasa tuua küllastunud rasvhapete sisalduse suurenemise. Kuigi rahvatervise seisukohalt on eelistatavam asendada trans-rasvhapped cis-küllastumata rasvadega (kui trans-rasvhapetest saadud 2 % päevasest energiakogusest asendatakse küllastumata või polüküllastumata rasvhapetega, väheneb südamehaiguse risk 21–24 %), toob isegi kõige ebasoovitatavam asendus küllastunud rasvhapetega kaasa olulise kasu rahvatervisele (vähendab südamehaiguse riski 17 %; riski vähenemine on hinnanguline)5. Mitmes uuringus, millega jälgitakse ELi riikide tulemusi, näidatakse, et kuigi teatavates toodetes on trans-rasvhapped tõepoolest asendatud küllastunud rasvhapetega, ei ole enamikul juhtudel küllastunud rasvhapete sisalduses suuri muutusi toimunud ning trans-rasvhapete ja küllastunud rasvhapete sisaldus on enamasti vähenenud ja muudetud koostisega toodetes on suurenenud cis-küllastumata rasvade sisaldus ning need on üldiselt tervislikumad[9].

Eespool kirjeldatut silmas pidades esitatakse järgnevalt ELi tasandil võetavate peamiste võimalike meetmete esialgne analüüs.

Trans-rasvhapete sisalduse kohustuslik märkimine

trans-rasvhappeid käsitleva kohustusliku märgistusega saavutataks kaks eesmärki: i) see innustaks tootjaid vähendama toiduainetes trans-rasvhapete sisaldust ja ii) see võimaldaks tarbijatel teha teadlikke toiduvalikuid. Kui tarbijate teadlikkus on väike, võib trans-rasvhappeid käsitleval kohustuslikul märgistusel olla piiratud mõju. Tootjad võivad tunda ka vähe survet toodete koostise muutmiseks. Lisaks on tarbijate arusaamine trans-rasvhappeid käsitlevast märgistusest osutunud kesiseks ning trans-rasvhappeid käsitlev kohustuslik märgistus muudaks mitut toitainet sisaldavate toiduainete puhul otsuste tegemise keerukamaks. Selle tagajärjel võib väheneda tarbijate suutlikkus teha kindlaks tervislikum toiduvalik24.

Pealegi ei saaks trans-rasvhappeid käsitlevat kohustuslikku märgistust tõenäoliselt kasutada pakendamata toitude puhul, lahtiselt müüdava ja väljaspool kodu tarbitava toidu puhul, mis kõik võivad sisaldada suures koguses tööstuslikke trans-rasvhappeid ja mõjutada seega (sõltuvalt toitumistavadest) oluliselt trans-rasvhapete üldist tarbitavat kogust.

trans-rasvhappeid käsitleva märgistusega ei eristataks tõenäoliselt mäletsejalistelt pärit trans-rasvhappeid ja tööstuslikke trans-rasvhappeid, arvestades Euroopa Toiduohutusameti hinnangut, et tõendite piiratuse tõttu ei ole võimalik kindlaks teha, kas võrdses koguses tarbitavad mäletsejalistelt pärit trans-rasvhapped ja tööstuslikud trans-rasvhapped mõjuvad erinevalt südamehaiguse tekke riskile[10]. Enne kui selles küsimuses tehakse lõplik otsus, tuleks Euroopa Toiduohutusametil siiski paluda vaadata läbi oma arvamus ja vajaduse korral seda ajakohastada, et võtta arvesse uusimaid teadustulemusi. Sõltuvalt sellest, kuidas trans-rasvhappeid käsitlev märgistus saadud soovituste alusel välja töötatakse, võib see mõjutada ka piima- ja muude mäletsejalistelt saadud toodete tarbimist.

Lisaks tuleb märkida, et märgistus võimaldaks turustada samal turul erineva trans-rasvhapete sisaldusega tooteid. Tarbijate valikuid mõjutaksid lisaks etiketil esitatud teabele ka võimalikud hinnaerinevused muudetud koostisega toodete ja odavamate alternatiivide vahel. Väikese sissetulekuga elanikud tarbiksid suurema tõenäosusega odavamaid tooteid (suure trans-rasvhapete sisaldusega); see võib suurendada tervisega seotud ebavõrdsust (kuid ei avalda kõige haavatavamatele rühmadele kahjulikumat tervisemõju kui meetmete võtmata jätmine).

Kui liikmesriigid peaksid olema endiselt huvitatud riiklike piirnormide kehtestamisest ja neil lastakse seda teha, jääb alles ühtse turu killustatuse suurenemise risk.

ELi õigusaktiga sätestatud piirnorm tööstuslike trans-rasvhapete sisaldusele toiduainetes

Piirnormi sätestamine aitaks eeldatavasti kõige enam vähendada tööstuslike trans-rasvhapete tarbitavat kogust, kuna sellega oleks võimalik suures koguses tööstuslikke trans-rasvhappeid sisaldavad tooted turult järk-järgult täielikult kõrvaldada ning see hõlmaks kõiki tooteid, nii pakendatud kui ka pakendamata. Tehniliselt ei saa selle meetmega käsitleda mäletsejalistelt pärit trans-rasvhappeid, kuna trans-rasvhapped moodustuvad looduslikult mäletsejaliste rasvades suhteliselt stabiilsetes kogustes ja neid ei saa vältida mäletsejalistega seotud toodete puhul, millest ELis saadakse olulisi toitaineid. Õigete toitumisharjumuste korral võimaldaks see lähenemisviis seega kõige tõhusamalt täita täiel määral Euroopa Toiduohutusameti soovitust tarbida trans-rasvhappeid „nii vähe kui võimalik, võttes arves piisava toitaineväärtusega toitumist”, mille näiteks on Taani elanikud, kes tarbivad keskmiselt 0,01–0,03 g tööstuslikke trans-rasvhappeid päevas.

Tarbijatele pakutaks süstemaatiliselt tervislikumaid toiduvalikuid, ilma et nad peaksid eristama väiksema trans-rasvhapete sisaldusega tooteid. Võimalik kasu rahvatervisele oleks selle valiku puhul kõige suurem, kuna see hõlmaks kõiki tooteid ja trans-rasvhapete vähendamisest saaksid kasu kõik elanikkonnarühmad, sealhulgas haavatavamad rühmad.

Kogu ELis kehtiva ühtlustatud piirnormi kehtestamisega minimeeritaks või isegi kõrvaldataks risk, et riikide valikud reguleerimise valdkonnas killustaksid (veelgi) ühtset turgu.

Lähenemisviis, mida esindab USA otsus osaliselt hüdrogeenitud õlide ohutuse kohta, ei ole iseenesest vastuolus ELi sätestatud trans-rasvhapete piirnormiga, kuna sellega taotletakse sama eesmärki teistsuguses õigusraamistikus. Sõltuvalt sellest, kuidas seadusega sätestatud piirnorm ELis välja töötatakse, on võimalik käsitleda ka võimalikke tulevasi lahknevusi USA normidest, vältides seega tarbetute regulatiivsete takistuste tekkimist kahepoolses kaubanduses.

Tuleb siiski märkida, et sellise meetme tõhususe täielikuks hindamiseks on vaja hinnata ka selle üldist proportsionaalsust, võttes arvesse olemasolevaid tõendeid trans-rasvhapete põhjustatud probleemi ulatuse (ja arengusuuna) kohta, ning kaaluda võimalikke kulusid, mida selline meede tooks kaasa eri liiki toitude tarbijatele, tootjatele ja tarnijatele. Kuigi osaliselt hüdrogeenitud õlidele leidub palju alternatiive, tuleks hoolikalt kontrollida ka soovimatuid mõjusid seoses trans-rasvhapete tehnoloogilise toimega eri liiki toitudes. Lisaks tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta olemasolevaid meetodeid teatavatele toodetele kehtestatud piirnormide kontrollimiseks ja järgimise nõudmiseks, eriti seoses asjaomases tootes sisalduvaid tööstuslikke ja mäletsejalistelt pärit trans-rasvhappeid eristava analüüsiga.

ELi tasandi vabatahtlikud kokkulepped tööstuslike trans-rasvhapete vähendamiseks toiduainetes ja toitumises

On mitu näidet selle kohta, kuidas toidukäitlejad, nii avaliku ja erasektori partnerluse raames kui ka ilma, on vabatahtlikult ja tulemuslikult muutnud toodete koostist. Vabatahtlikkusel ja eneseregulatsioonil põhineva trans-rasvhapete vähendamise edukaks näiteks tuuakse sageli Madalmaade toidukäitlejaid13. Sellise lähenemisviisi edu näib sõltuvat riigist ja üldsuse kaasamise ulatusest ning toidukäitlejate sotsiaalsest vastutusest2, 20. Toidukäitlejatel võib aga olla vähe motivatsiooni järgida riiklikku trans-rasvhapete vähendamise poliitikat, kui nad peavad konkureerima ELi turu teistes osades toidukäitlejatega, kes pakuvad veidi odavamaid tooted, mille trans-rasvhapete sisaldus on suur.

Üldisemast vaatenurgast oleksid tulemused sarnased nendega, mis saavutataks kohustusliku piirnormiga, kuid nende suurus (igat liiki kasude ja kuludega seoses) sõltuks ilmselgelt tootmisharu osalemise ja turul pakutavate toodete hõlmatuse ulatusest.

ELi suuniste väljatöötamine toiduainetes sisalduvatele trans-rasvhapetele piirnormide sätestamiseks riiklikul tasandil

Tulemused oleksid eeldatavasti sarnased nendega, mis saavutataks juhul, kui ELi tasandil rohkem meetmeid ei võetaks, välja arvatud see, et siseturu järjest suurema killustumise risk oleks tõenäoliselt maandatud.

KOKKUVÕTE

Südamehaigused on liidus surmapõhjusena juhtival kohal ning trans-rasvhapete suur tarbitav kogus suurendab oluliselt südamehaiguse tekkimise riski – kalori kohta arvestatuna rohkem kui ükski muu toitaine. Kuigi keskmine tarbitav kogus ELis jääb andmete kohaselt allapoole riiklikult ja rahvusvaheliselt soovitatud tasemeid, ei ole see nii kõikide elanikkonnarühmade puhul. Suure tööstuslike trans-rasvhapete sisaldusega toiduained on turul saadaval ning nende tarbitava koguse vähendamine avaldaks kasulikku mõju rahvatervisele. Lisaks on neli liikmesriiki juba kehtestanud riiklikud piirnormid ja mitu riiki on andnud märku, et eelistavad ELi tasandil otsust, rõhutades seejuures valmisolekut võtta ELi tasandil otsuse puudumise korral trans-rasvhapetega seotud meetmeid riiklikul tasandil, et vähendada elanikkonna kokkupuudet nende rasvhapetega. See suurendaks eeldatavasti turu killustatust. ELi tasandil meetmete võtmata jätmine võib tekitada probleeme ka ELi tootjatele, keda huvitab pääsemine USA turule.

Käesolevas aruandes on esitatud esialgne analüüs ELi tasandil võetavate meetmete võimaliku tõhususe kohta, kusjuures igal meetmel on erinevad võimalikud kasud tervisele, kuid nendega kaasneks ka erinev võimalik koormus tootjatele. Märgistamise korral näib tõhusus sõltuvat kolmest põhitegurist: selliste toodete panus keskmisse trans-rasvhapete tarbitavasse kogusesse, mille puhul märgistamist nõutaks, tarbijate suutlikkus kasutada asjakohaselt etiketil esitatud teavet ning nende valmidus maksta rohkem tervislikuma toidu eest. Nimetatud tegurite esialgsel hindamisel tulid esile olulised piirangud. Hindamisega tuli ka ilmsiks, et tööstuslike trans-rasvhapete sisaldusele seadusega ette nähtud piirnormi määramine oleks rahvatervise, tarbijakatse ja siseturuga kokkusobivuse seisukohast kõige tõhusam meede. Viis, kuidas seda oleks võimalik tehniliselt tegelikult teostada, vajab täiendavat uurimist. Mis tahes selline piirnorm tuleks tõenäoliselt välja töötada nii, et minimeerida soovimatute tagajärgede riski ning mõjusid teatavatele tootjatele ja toodetele.

Eespool kirjeldatu näitab selgelt, et selles valdkonnas on vaja tööd jätkata ja kiirendada, koguda rohkem teavet ja töötada välja käsitletava probleemi ulatuse ja erinevate võimalike lahenduste põhjalikum analüüs, eelkõige seoses võimalusega kasutada tööstuslike trans-rasvhapete puhul seadusega sätestatud piirnorme. Sellest tulenevalt ja kooskõlas parema õigusloome põhimõtetega kavatseb komisjon alustada kiiresti avalikku konsultatsiooni ja korraldada täiemahulise mõjuhindamise. See võimaldab komisjonil langetada lähitulevikus teadliku poliitilise otsuse.

[1] trans-rasvhapete lisamine määruse (EL) nr 1169/2011 artikli 30 lõike 1 punktis b osutatud toitainete hulka, mille esitamine on kohustuslik.

[2] Eeldusel, et piinormid kehtivad tööstuslike trans-rasvhapete kohta, mis sisalduvad toidu tootmisel ja/või lõpptootes kasutatavates toorainetes.

[3] Eeldusel, et trans-rasvhapetega seotud meetmed ELi tasandil puuduvad; meetmed piirduvad eneseregulatsiooniga ning riigi või piirkonna tasandi meetmetega, sealhulgas koostise muutmise kokkulepped toidukäitlejatega.

[4] Downs S et al. Bull. World Health Organ. 2013; 91, lk 262–269.

[5] Vesper et al. JAMA. 2012; 307(6), lk 562–563.

[6] Ratnayake et al. Am. J. Clin. Nutr. 2014; 100(4), lk 1036–1040.

[7] O’Flaherty et al. Bull. World Health Organ. 2012; 90, lk 522–531.

[8] Bruns R. „Estimate of Cost and Benefits Partially Hydrogenated Oils” („Hinnang osaliselt hüdrogeenitud õlidega seotud kulude ja kasude kohta”) Memorandum, 5. november 2013.

[9] Mozaffarian et al. N. Engl. J. Med. 2010; 362, lk 2037–2039 (ja seal sisalduvad viited).

[10] EFSA Journal. 2010; 8(3), lk 1461.

 

Allikas MS Word dokumendi formaadis.