Tervislikud eesti toiduõlid

Ülevaade toiduainetes ja Euroopa Liidu elanike üldises toidus sisalduvate trans-rasvade kohta

trans-RASVHAPPED. LÜHIKE ÜLEVAADE

trans-rasvhapped on teatavat liiki küllastumata rasvhapped. Määruses (EL) nr 1169/2011 on need määratletud kui „vähemalt ühte konjugeerimata transkonfiguratsiooni omavad vähemalt ühe metüleenrühmaga eraldatud süsinik-süsinik kaksiksidemega rasvhapped.”[1] Osa trans-rasvhappeid toodetakse tööstuslikult (tööstuslikud trans-rasvhapped). Tööstuslike trans-rasvhapete toiduga organismi sattumise peamine allikas on osaliselt hüdrogeenitud õlid. Osaliselt hüdrogeenitud õlid sisaldavad tavaliselt küllastunud ja küllastumata rasvu, sealhulgas mitmesugustes kogustes trans-rasvhappeid (trans-rasvhapete sisaldus ulatub paarist protsendist kuni enam kui 50 %ni), sõltuvalt kasutatud tootmistehnoloogiast. trans-rasvhappeid võib looduslikult esineda ka mäletsejalistelt saadud toiduainetes, nagu piimatooted või veise-, lamba- või kitseliha (mäletsejalistelt pärit trans-rasvhapped). trans-rasvhapete sisalduse vähendamine on suunatud tööstuslikult toodetud trans-rasvhapetele, kuna trans-rasvhapete osakaalu sellistes rasvades saab muuta, samas kui trans-rasvhapete osakaal mäletsejaliste rasvades on suhteliselt stabiilne. Mäletsejalistelt pärit trans-rasvhapete allikad moodustavad Euroopas sõltuvalt toitumisharjumustest 0,3–0,8 % päevas tarbitavast energiakogusest[2].

trans-rasvhapete tarbimise ühiskondlik mõju ja soovitused trans-rasvhapete maksimaalse tarbitava koguse kohta

trans-rasvhapete tarbimine suurendab kalori kohta arvestatuna südamehaiguste riski rohkem kui ükski muu makrotoitaine5. Südamehaigusesse suremise risk suureneb, kui 2 % päevasest energiakogusest saadakse trans-rasvhapetena süsivesikute, küllastunud rasvhapete, cis-monoküllastumata ja cis-polüküllastumata rasvhapete või muud liiki rasvhapete asemel, eeldusel et asenduse tulemusena saadud kalorikogus jääb samaks (olemasolevad tõendid näitavad, et risk suureneb 20–32 %)[3]. Kogu ELi hõlmavate andmete kättesaadavus on küll piiratud, kuid hiljutises uuringus, mis hõlmas vaid ELi üheksa liikmesriigi andmeid, näidati, et elanike keskmine päevane trans-rasvhapete tarbitav kogus jääb alla 1 % päevasest energiakogusest, kuid mõne uuritud liikmesriigi elanike teatavate alarühmade hulgas esineb suuremaid tarbitavaid koguseid13.

trans-rasvhapete rohke tarbimine on üks paljudest südame isheemiatõve tekkimise riskiteguritest. Südame isheemiatõbi põhjustab tagasihoidlike hinnangute järgi ELis ligikaudu 660 000 surmajuhtumit aastas ehk ligikaudu 14 % kogusuremusest. ELis esineb suuri erinevusi ning südame isheemiatõvest tingitud suremus ulatub 6 %st Prantsusmaal 36 %ni Leedus[4]. Südame isheemiatõvega seotud kulud moodustavad hinnanguliselt kuni 0,5 % sisemajanduse koguproduktist (SKP) ning tulenevad tervishoiuga seotud kulud ulatuvad kuni 2,9 %ni tervishoiuteenuste kogukuludest. Hinnangute alused ja kasutatud andmed on esitatud järgmistes tabelites.

Tabel 1. Südame isheemiatõvega seotud üldine kulu ja tervishoiuga seotud kogukulu EL 25s eurodes ja protsendina SKPst[5]

EL 25
Miljonit eurot (2003) % SKPst (2003)
Südame isheemiatõvega seotud üldine kulu majandusele 45 564 0,5 %
Südame isheemiatõvega seotudtervishoiuteenuste kogukulu 28 250 0,3 %

 

Tabel 2. Südame isheemiatõvega seotud üldine kulu ja tervishoiuga seotud kogukulu EL 28s eurodes ja protsendina SKPst ning protsendina tervishoiuteenuste kogukulust[6]

EL 28
Miljonit eurot (2012) % SKPst (2012) % tervishoiuteenuste kogukulust (2012)
Südame isheemiatõvega seotud kulu 58 755 0,5 % Ei ole kohaldatav
Südame isheemiatõvega seotudtervishoiuteenuste kogukulu 36 428 0,3 % 2,9 %

tabel1

Joonis 1. Südame isheemiatõve[7] osakaal kogusuremuses (%, 2011)

Suures koguses trans-rasvhapete tarbimine suurendab südame isheemiatõve tekkimise riski, kuigi selle täpset mõju üldisele tervisele ja majandusele on kogu ELi kohta raske hinnata, kuna trans-rasvhapete tarbimise kohta kogu ELis on kättesaadaval üksnes piiratud hulgal andmeid. Leidub tõendeid selle kohta, et Taanis seadusega ette nähtud tööstuslike trans-rasvhapete piirnormid, millega peaaegu kõrvaldati sellised trans-rasvhapped Taani toiduainetest, vähendasid südame-veresoonkonna haigustest tulenevate surmajuhtumite arvu[8]. Kolme aasta jooksul pärast piirnormi kehtestamist vähenes südame-veresoonkonna haigustest tingitud suremus võrdluses sünteetilise kontrollrühmaga keskmiselt 14,2 surmajuhtumi võrra 100 000 inimese kohta aastas.

Tööstuslikud ja mäletsejalistelt pärit trans-rasvhapped sisaldavad samu ühendeid, kuid erinevas koguses. Mõlemast allikast pärit trans-rasvhapetel tundub vere lipiidide koosseisule olevat samasugune mõju. Euroopa Toiduohutusameti andmetel näitavad olemasolevad tõendid, et mäletsejalistelt pärit trans-rasvhapetel on vere lipiidide ja lipoproteiinide sisaldusele samasugune kahjulik mõju kui trans-rasvhapetel, mis on pärit tööstuslikest allikatest, kui neid tarbitakse samas koguses. Samas ei ole piisavalt tõendeid, et teha kindlaks, kas mäletsejalistelt pärit ja tööstuslike trans-rasvhapete vahel esineb nende võrdse tarbimise korral erinevusi seoses südamehaiguse riskiga[9].

Euroopa Toiduohutusamet järeldas, et „trans-rasvhapete tarbitav kogus peaks olema nii väike kui võimalik, võttes arvesse piisava toiteväärtusega toitumist”11, [10], ning Maailma Terviseorganisatsioon soovitab tarbida trans-rasvhapetena mitte rohkem kui 1 % ja teised terviseorganisatsioonid mitte rohkem kui 2 % päevasest energiakogusest (vt ülevaade, joonealune märkus [11]).

[1] Määruse (EL) nr 1169/2011 I lisa punkt 4.

[2] Hulshof KF et al. Eur. J. Clin. Nutr., 1999; 53(2), lk 143–157.

[3] Mozaffarian D et al. Eur. J. Clin. Nutr., 2009; 63(S2): S5–S21: kui 2 % päevasest energiakogusest saadakse trans-rasvhapetena süsivesikute asemel, suureneb südamehaigusesse suremise risk 24 %, kui 2 % trans-rasvhapetena saadud energiakogusest asendab küllastunud rasvhappeid, suureneb risk 20 %, kui 2 % trans-rasvhapetena saadud energiakogusest asendab cis-monoküllastumata rasvhappeid, suureneb risk 27 %, ning kui 2 % trans-rasvhapetena saadud energiakogusest asendab polüküllastumata rasvhappeid, suureneb risk 32 %.

[4] ESTAT 2011, andmed surmapõhjuste kohta.

[5] Leal et al 2006. Eur. Heart J., 2006 juuli; 27(13), lk 1610–1619. „Economic burden of cardiovascular diseases in the enlarged European Union” („Südame-veresoonkonna haigustega seotud majanduslik koormus laienenud Euroopa Liidus”); ESTAT (SKPga seotud andmed).

[6] EL 25 2003. aasta andmete ekstrapoleerimine EL 28-le 2012. aastal, eeldusel et protsent SKPst püsib konstantne, võttes aluseks järgmised allikad: 1) Leal et al 2006. Eur. Heart J. 2006 juuli; 27(13), lk 1610–1619 „Economic burden of cardiovascular diseases in the enlarged European Union” („Südame-veresoonkonna haigustega seotud majanduslik koormus laienenud Euroopa Liidus”); 2) ESTATi andmed SKP kohta. Osakaal tervishoiukuludest põhineb Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangutel 2012. aasta kohta.

[7] Isheemiatõve RHK-10 koodid I20–I25.

[8] Brandon J. et al. „Denmark’s policy on artificial trans fat and cardiovascular disease” („Taani poliitika tehis-trans-rasvade ja südame-veresoonkonna haiguste küsimuses”), Am. J. Prev. Med. 2015 (trükis).

[9] EFSA Journal. 2010; 8(3), lk 1461.

[10] Toiduga saadavad trans-rasvhapped sisalduvad mitmesugustes rasvades ja õlides, mis on olulised asendamatute rasvhapete ja muude toitainete allikad. Seega on olemas piir, mil määral saab trans-rasvhapete tarbimist vähendada, ilma et see seaks ohtu asendamatute toitainete tarbimise piisavas koguses. Seetõttu järeldas Euroopa Toiduohutusameti teaduskomisjon, et trans-rasvhapete tarbitav kogus peaks olema nii väike kui võimalik, võttes arvesse piisava toitaineväärtusega toitumist.

[11] Mouratidou et al. „Trans Fatty acids in Europe: where do we stand?” JRC Science and Policy Reports („trans-rasvhapped Euroopas: milline on olukord?” Teadusuuringute ühiskeskuse teadus- ja poliitikaruanded) 2014, doi:10.2788/1070.