Tervislikud eesti toiduõlid

Maailmas kasutatavad trans-rasvhapete tarbimise vähendamise meetmed

Toiduainetes sisalduvate ja elanike tarbitavate trans-rasvhapete koguse piiramiseks kasutatavad võimalikud lähenemisviisid saab üldjoontes jagada seadusandlikeks ja vabatahtlikeks meetmeteks. Seadusandlikud meetmed võivad olla toiduainetes sisalduvate trans-rasvhapete piirnormid (kas koostisaine tasemel või lõpptootes) või kohustuslik teave trans-rasvhapete sisalduse kohta toitumisalases teabes. Toodete koostise vabatahtlik muutmine või, kui see on lubatud, trans-rasvhapete sisalduse vabatahtlik märkimine toitumisalases teabes, mis praegu ELis ei ole seaduse järgi võimalik,[1] jätab toidukäitlejate otsustada, kas muuta toodete koostist või mitte või kas teavitada tarbijaid trans-rasvhapetest või mitte. Lisaks võivad valitsused anda välja toitumisalaseid soovitusi trans-rasvhapete maksimaalse tarbitava koguse ja toidu kaudu saadavate trans-rasvhapete asjakohaste allikate kohta. Tabelites 4 ja 5 on kokku võetud, milliseid poliitikavahendeid või meetmeid Euroopas ja mujal praegu kasutatakse. Teatavate toidukategooriate puhul (imikute piimasegud ja jätkupiimasegud) on trans-rasvhapete maksimaalne sisaldus praegu reguleeritud Euroopa tasandil[2].

Tabel 4. ELi riikides rakendatavad trans-rasvhapete vähendamise meetmed. Kohandatud allikatest2, 13

Poliitikavahend/meede Riik (kahetäheline kood)
Vabatahtlik – eneseregulatsioon BE, DE, NL, PL, UK, EL
Vabatahtlik – toitumisalane soovitus BG, MT, SK, UK, FI
Vabatahtlik – tingimused teatavate traditsiooniliste toodete koostisele EE
Õigusaktid – trans-rasvhapete sisalduse piiramine toiduainetes*              – trans-rasvhapete sisalduse piiramine toiduainetes, millele on vabatahtlikult märgitud teatav toitumisalane väide (lukuaugu märk) AT, DK, LV[3], HU 
SE
Muud õigusaktid** ES, EL, FI

* Kõikides õigusaktides käsitletakse tooteid, mida müüakse lõpptarbijale (vt määratlus[4]). Mäletsejalistelt pärit trans-rasvhapped on nõuetest vabastatud kõikides õigusaktides.

** Nt on trans-rasvhapete piirnormid kehtestatud üksnes teatavate toiduainekategooriate kohta.

Tabel 5. trans-rasvhapete reguleerimine väljaspool Euroopat. Alusandmed: 13 ja Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa peakorter[5].

Poliitikavahend/meede Riik
Vabatahtlik ­eneseregulatsioon Costa Rica
Vabatahtlik – toitumisalane teave (kohustuslik väidete korral) Austraalia/Uus-Meremaa, Colombia
Kombineeritud lähenemine (õigusaktid – kohustuslik toitumisalane teave, lisaks vabatahtlikud meetmed) Kanada (territoriaalne seadusega sätestatud piirnorm Briti Columbias)
Õigusaktid – kohustuslik toitumisalane teave Hiina, Ecuador, Hongkong, Iisrael, Jamaica (teatavatel tingimustel), Malaisia, Mehhiko (teatavatel tingimustel), Paraguay, Korea Vabariik, Taiwan, Uruguay
Õigusaktid – trans-rasvhapete sisalduse piiramine toiduainetes ja kohustuslik toitumisalane teave Argentina, Brasiilia (toiduameti soovitatud kohustuslik märgistus), Tšiili, Pärsia lahe koostöönõukogu riigid (eelnõu), India, Peruu (õiguslikud piirnormid sotsiaalprogrammides, millega jagatakse toitu teatavatele rahvastikurühmadele), Puerto Rico (toiduameti kehtestatud piirnormid), Singapur, Lõuna-Aafrika Vabariik, USA (osaliselt hüdrogeenitud õlisid ei peeta üldiselt ohutuks)

Märkimisväärne hiljutine muutus on USA Toidu- ja Ravimiameti (FDA) 16. juuni 2015. aasta otsus, milles lähtuvalt põhjalikust teaduslike tõendite läbivaatamisest järeldati, et osaliselt hüdrogeenitud õlisid, mis on peamine töödeldud toitudes sisalduvate tööstuslike trans-rasvhapete organismi sattumise allikas, ei peeta üldiselt inimtoidus kasutamiseks ohtuks. Toidutootjatel on kolm aastat aega osaliselt hüdrogeenitud õlide kõrvaldamiseks toodetest, välja arvatud juhul, kui FDA need muul viisil heaks kiidab[6].

[1] Määruses (EL) nr 1169/2011 on ühtlustatud toitumisalase teabe sisu: i) kohustuslik (artikli 30 lõige 1) ja ii) vabatahtlik (artikli 30 lõige 2). trans-rasvhapped ei ole artikli 30 lõikes 1 ega artikli 30 lõikes 2 loetletud toitainete hulgas. Seetõttu ei ole seaduse järgi võimalik trans-rasvhapete sisaldust märkida.

[2] Komisjoni direktiiv 2006/141/EÜ, 22. detsember 2006, imiku piimasegude ja jätkupiimasegude kohta ning millega muudetakse direktiivi 1999/21/EÜ, ELT L 401, 30.12.2006, lk 1.

[3] Läti teatas riiklikust meetmest 2. septembril 2015; meede on praegu komisjonis uurimisel.

[4] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 178/2002, 28. jaanuar 2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused, EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1.

[5] Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa Regionaalbüroo teatis, 6. märts 2015.

[6] Department of Health and Human Services Fed Regist 2015; 148832013, lk 34650–34670.